Kummaliste, kaunite ja kohutute tähistamine on midagi Blythe Dolli fänni keskmes. Paljudele inimestele, sealhulgas lastele, Blythe on jube kvaliteet. Sõna eerie (või 'eery') moodustab nagu võimatu, mille jaoks see on sama tähendus, on algselt Šoti termin, mis on täidetud hirmu ja ebausuga. Šotimaa oma kultuuriliste juurtega, mis pärinevad iidsetest aegadest ja geograafilisest eraldatusest, muudab selle ebausklikuks kohaks, samamoodi, nagu Jaapan arendas oma eripärase folkloori välja antiikajast.
Psühholoogia isa Sigmund Freud, järgides muinasjuttude pärandist tagasi sirgunud saksa kirjandustraditsiooni „varjamatu”, tegi 1919. aasta essees nimega „Uncanny” (Das Unheimliche) kuulsa taeva selle imeliku maailma. Selles essees uurib ta imelikku tunnet, mida nukud loovad. Ta selgitab irooniat, et midagi nii segavat võib tuleneda millestki nii tuttavast - meie kujutisest. Sellise rahutuse tunde tekkimisel on see põhjus, et oleme segaduses nähtu autentsuse osas - peaaegu elav nukk.
Kui miski, mis pole tõeline, võib tunduda nii elutruu, siis mis veel pole tõeline? Meie tunne on õige või vale? Meie rõõmutunnetus versus vastikus? See möödapääsmatu ebakindlus aitab siis moodustada meis sügavat juurt ja eksistentsiaalset ärevust.
Blythe Dolls, kui esimene vabastatud mänguasjaettevõtte Kenner poolt 1970. aastatel, olid algselt suunatud lastele, mis on täiesti mõistlik turundus, kuna peaaegu kõiki nukke ja nukke müüakse sel viisil. Kuid see osutus suureks veaks, mis mattis kaubamärki üle kahekümne aasta, enne kui Blythe õige nišš realiseeriti. See õige nišš on muidugi täiskasvanud kollektsionäärid kogu maailmas kattuvad moe, foto, kunsti ja filmi valdkondadega. Põhjus, miks Kenner oma turunduse tollal nii vale sai, oli see, et nad ei olnud teadlikud Blythe ebaharilikust olemusest. Tema silmad ja funktsioonid annavad teistsuguse elu, mida täiskasvanud armastavad, kuid lapsed lihtsalt ei suuda neid aktsepteerida ega hinnata.
Teadus- ja tehnoloogiamaailmas on tehisintellekt kasvav valdkond, mis kahtlemata ja kiiresti hakkab domineerima selles, kuidas me elame. See ja eriti jaapani inseneride poolt alustatud robootikateadus on andnud meile kaasaegsema analüüsi „varjamatu” kohta ja andnud alust kontseptsioonile „varjamatu org” - termin, mille robootik Mori Masahiro lõi tema essee 'Bukimi no Tani Gensho' ('Igavuse fenomeni org'). Freudi originaali järelmeetmetena uurib ta meie reaktsiooni inimtaolistele objektidele nagu nukud, nukud, sealhulgas Bunraku nukud, ja mannekeenid.
Hiiglaslike silmade ja eksimatult kummitava pilguga moenukuna hõivab Blythe koha selles orus ja koha meie südamed.
Nagu kujukesi, mida leidub kogu muinasmaailmas ja võib-olla kõige intrigeerivamalt Jaapani iidsetel aegadel kodutarobotite futuristlikku maailma, mis kõnnivad, räägivad, vaatavad ja mõtlevad nagu meie, sarnaselt filmis „Blade Runner” tehtud biotehniliste droididega, nukud on ja jäävad alati täis mõistatus ja õelus. Nad istuvad inimmaailma ja teise maailma vahel, reaalsuse ja ilukirjanduse vahel ning nähtu ja saladuse vahel.
Kommenteeri